Kas mul siis oli borrelioos või mitte?
Nagu ma eelnevas postituses kirjutasin olin ühel ilusal suvepäeval terve kui purikas ja järgnevate nädalatega varises tervis täiesti kokku. Kui mõni arvab,et langesin depressiooni nagu perearst mu diagnoosiks pani, siis nii see kindlasti ei olnud. Keset südasuve, ilmad ilusad, hea töökoht, toredad sõbrad, kokkuhoidev perekond, midagi traagilist juhtunud ei ole, ei lange ükski inimene lihtsalt depressiooni. Ok, las see perearsti diagnoos jääb..
Mainin väikest kõrvalepõiget, mis hiljem mängib olulist rolli. Suve alguses juunis käisin hambaarstil ja sai üks auk parandatud, samuti arst avastas, et ühe hambajuure all oli väike põletikukolle tekkinud ja seda peaks uuesti puhastama ja parandama. Leppisime kokku, kui arst tuleb kuu aja pärast puhkuselt tagasi, hakkame selle hambaga tegelema.
Esimene märk, et tervisega on midagi valesti oli juulis ühel soojal suveilmal tulin just Soomest kahe päevaselt toredalt puhkuselt kui laevas tagasi sõites ja istudes järsku enam kätt ei saanud liigesest sirgu lükata. Lihtsalt liiges oli nagu lukustunud ja sirgu ei läinud. Nii ma siis istusin umbes pool tundi käsi kõveras keha vastas hoides. Ning umbes poole tunni pärast sain vaiksel käe uuesti sirgu. See algul natuke ehmatas mind ära, aga kuna järgmised päevad tervis täiesti korras ei pööranud sellel tähelepanu.
Ning siis paari päeva möödudes hakkasid ilmnema imelikud nähtused. Hommikul ärgates tundsin,et näpu liigesed on natuke valusad ja kui liigeseid liigutasin kadus valu ära. Iga päevaga need sellised valud hakkasid aina sagenema. Kui alguses oli ainult hommikul, siis mida päev edasi seda sagedasemaks läks, aga valu ei olnud tugev. Pöördusin murega perearstile. Ega ta eriti ei uurinud, kirjutas kohe mingi liigese rohu välja. Nüüd tagantjärgi mõeldes perearst isegi ei viitsinud uurida, mis või seda põhjustada vaid kirjutas kohe mingi ravimi?
Mida päevad edasi seda hullemaks liigesed läksid, kui alguses olid ainult näpu liigesed, siis varsti hakkas tulitama ühel päeval õlaliiges ja tulitama hakkasid ka näpu liigesed. Valud ja liigese tulitamised iga päevaga aina sagenesid. Õlaliigesesse tekkis nagu põletik. Kuna mul oli õlas mingi aeg tagasi spordivigastus, siis tundus et see tuli nagu iseenesest tagasi ja hakkas põletikuliseks muutuma. tulikaselline nähtus, et õhtuti teleka ees mingi aeg pikemalt istudes läksid silmad uduseks. Olen alati kaugnägelik olnud, aga õhtuti enam paari meetri kaugusel olevat kella hakkasin nägema uduselt. Samas kui ringi liikusin toas, siis nagu kõik taastus.
Olin muidugi ka korduval perearstile oma kaebusid kurtnud. Igasugu testid tehtud, ei midagi. Niipea kui mainisin,et nõrgad liigesevalud tulevad ja kui liigutan siis kaovad. Oli näha arsti näost, et ta ei usu ja hakkas mulle kogu aeg rääkima et ma peaksin antidepressante hakkama võtma.
Tundsin iga päevaga, et enesetunne hakkab aina halvemaks minema. Lõpuks järjekordsel perearsti visiidil palusin pisar silmis mulle borrelioosi test teha, sest midagi ju on viga, et enesetunne nii halb koguaeg on. Paari päeva pärast sain vastuse, et test on nõrgalt positiivne. Perearst otsustas liigese ravimid pooleli jätta ja pani borrelioosi ravimi peale. Ega enam tagantjärgi täpselt mäletagi, kuna enesetunne oli kogu aeg väga halb, kaua neid ravimeid sõin. Spordist, tööst ja tavaelust olin juba pidanud loobuma. Olin koduseks jäänud.
Mida tähendab borrelioos nõrgalt positiivne? Kuna paari kuu pärast sai uuesti borrelioosi test tehtud, siis näitas endiselt nõrgalt positiivne. See tähendab sul kas on või ei ole, või oled olnud,või hakkab tulema. Hiljem oma tervise ajalooga puutusin kokku väga toreda arstiga kes rohkem uuris ja tema ütles, et sul võis ka midagi muud olla peale borrelioosi, aga tagantjärgi raske täpset vastust öelda.
Vahepeal jõudsin ka hambaarstile, ega enam aastaid hiljem ei mäletagi kas hambaarstil käisin ennem esimesi liigese valusid või juba siis kui esimesed liigesetundmised olid alanud. Ühesõnaga hambaarst alustas juurekanali raviga. Järgmisel päeval peale juurekanali puhastamist ja prooviplommi panemist tekkis peas kohutav pinge ja pea nagu tuikas otsas. Helistasin hambaarstile uurisin, kas selline tuikav pea ikka normaalne. Paluti tagasi tulla kui hakkab valutama, samas hammas ei valutanud, aga peas pinge iga tunniga aina suurenes. Lõpuks oli pinge peas nii suur, et ei suutnud enam silmi meetrist kõrgemale tõstma. Palusin naabri appi, et ta mind hambaarstile viiks. Olin otsustanud, et lasen selle hamba eemaldada,lihtsalt pinge peas oli muutunud väljakannatamatuks. Aasta hiljem naaber on mulle öelnud,et ma ehmatasin ta ära, kui ta mind nägi, olin katkendlikku juttu rääkinud ja tundus nagu kas rääkimisraskused või midagi sarnast oli mul.
Igal juhul jõudsin arstile ja käskisin hamba eemaldada. Kuna perearst ei olnud leidnud mis mul ikka viga on, hakkasin juba arvama, et võibolla kõik vaevused tulevad hoopis põletikulisest hambajuurest, tundsin,et midagi enam kaotada ei ole, enesetunne oli juba nii halb, mõtlesin ega halvemaks enam ikka minna ei saa.. Aga eksisin
Kaks järgmist päeva oli rahulikum, peas oli pinge väiksemaks jäänud oli ainult valutav hamba välja tõmbamis koht jäänud. Ja siis kolmandal päeval hakkasin otseses mõttes hõõguma, nii põsk pea, enesetunne aina halvenes. Peas pinge jälle kasvas iga tunniga ja lõpuks midagi juhtus, enam tagantjärgi ei mäleta, aga peas midagi juhtus.Tekkis korraks õhupuudus ja nagu keegi oleks juhtme seinast välja tõmmanud. Edasisi päevi enam täpselt ei mäleta. Olin nagu inimvare.
Öösel magades hakkasid käed ja jalad tuimaks minema ehk surid ära. Raputasin käe normaalseks tagasi, jäin uuesti magama, poole tunni pärast ärkasin ülesse oli nii käsi kui jalg täiesti tuim. Pidin uuesti ennast liigutama ja raputama, et veri ringlema hakkaks ja poole tunni pärast jälle sama asi Tekkis paanika, mis toimub. Ja nii iga poole tunni järel ärkasin ehmatusega kuna pool keha oli tuim. Helistasin lõpuks kiirabisse. Kiirabi viis ära, aga kuna kiirabis olles olin kogu aeg ärkvel ja liikvel siis sellist probleemi ei tekkinud. Sain paari tunni pärast koju.
Ja sellest sai esimene magamatta öö, sest niipea kui pool tundi magasin ja ühe kohapeal olin, muutus keha tuimaks ja ärkasin paanikaga miks ma kas kätt või jalga liigutada ei saa. Vahepeal ärkasin ka ehmatusega, pea hakkaks külmaks või tuimaks minema. Ja edaspidi hakkasin istuli proovida magada,sest nii oli lihtsalt parem enesetunne.
Minust oli saanud inim vare, enesetunne koguaeg halb. Arvasin, et sellest ma enam välja ei tule, praktiliselt paar nädalat olin teo võimetuna voodis. Öösel magada ei saanud, kuna iga poole tunni pärast niipea kui natukenegi kauemaks olin ühte asendisse jäänud muutusid kas käed või jalad tuimaks ja külmaks ja pidin proovima natukenegi liigutada. Ja kui liiga paksu teki all olin,siis hakkasin hõõguma ja jälle kuumenesin üle. Ja nii kogu aeg vaheldus, temperatuur kas langes 35,2 või hakkasin teki all kuumenema. Paar korda helistasin ka kiirabisse ja küsisin nõu, kuna perearstiga iga kord kui helistasin väitis, et ma kõik kujutan ette ja vajan depresante. Kiirabist saingi nõu, soovitas mul teed juua kui külmahoog tuleb, tundub küll väga kerge ja kuidas ma ise selle peale ei tulnud. Aga päevi magamatta ja pidev halb enesetunne võitlus oma tervise pärast oli see parim soovitus. tänud sellel kiirabitöötajale kes mulle sellel momendil seda soovitas. Kui öösel jälle külmahoog hakkas tulema jõin tee ära ja sain ööund hakata tunni peale lükkama. Ma arvan umbes kahe nädala pärast hakkasin taipama, milles probleem ja et keha ei suuda temperatuuri hoida. Niipea kui toas külmem jahtun maha ja käed jalad muutuvad tuimaks ja kui toas soojem, siis teki all kuumenen üle. Selleks ajaks oli tekkinud unehäired. Olin pea kaks nädalat magamatta kui hakkasin asjale pihta saama, et pean proovima toas normaalset temperatuuri hoida, et saaksin võimalikult kauem magada.
Need liigese valud ja muud kehas põletikukolded olid endiselt alles. Minu päeva tegevuseks oli hommikul trepist alla minna,terve päev udusena diivani peal pikali olles olemine. Telekas küll mängis aga ega ma ei olnud suuteline seda vaatama ja õhtul trepist tagasi magamistuppa minemine. Rohkemaks ma kahjuks suuteline ei olnud.
Ei mäleta enam täpsemalt seda udust aega, aga oli möödas paar kuud ja novembri alguses mäletan oli minu olukord selline, et hommikul läksin trepist alla, panin ennast diivanile väga sirgelt istuma. Miks sirgelt? Sest kehas liigesed olid nii põletikulised, et kui ma keerasin natukenegi selja taha vaatamiseks selgroogu, siis kõrvalistuja või kuulda kuidas selgroog nagises. Samuti kui käisin oli kuulda minu puusaliigeste liikumist ja naksumist. Õla liiges oli selleks ajaks juba nii valus,et proovisin mitte kätt liigutada. Ja üldse proovisin ennast nii vähe liigutada kui võimalik. Perearsti nõudmisel lasin endale ka lõpuks depressandid välja kirjutada. Eelmiste kuude läbielamised, käte ja jalgade ära suremine oli minus tekitanud paanikat ja pidev magamatus tegid oma töö. Ja perearst nii kui nii kogu aeg ütles et kujutan kõiki oma probleeme ette, otsustasin proovida, et saada tekkinud unehäiretest lahti.
Depressandid: Mis ma oskan öelda. Kui vaatad oma last ja oma kassi ning seesmiselt see sulle mingit emotsiooni või tunnet ei tekita, siis see asi ikka õige ei saa ju olla. Vot sellise tunde depressandid minus tekitasid. Mitte küll kohe, aga mingi aeg tarvitades avastasin,et ma ei tunne emotsioone mis peaksid mulle olema omased. Peale selle avastuse otsustasin uurida, kuidas nendest loobuda.
Millal siis hakkas paremuse poole minema?
Olin juba vaikselt ise hakanud uurima erinevaid raamatuid tervise ja toitumise ja igasugu interneti lehekülgi. Sest olin aru saanud perearstilt abi ei saanud olin tema jaoks mingi hull patsient kes kujutab kõiki ette. Ja mujale ka pole pöörduda. Arvatavasti kui oleksin lugenud oma probleemide nimekirja ette oleks nii mõni teinegi arst mind hulluks pidanud. Sest tegelikult oli neid väikseid erinevaid imelikke sümptomeid ikka tunduvalt rohkem kui praegu kirja sai pandud. Keha temperatuur oli ka koguaeg 35,2 ,mis siis et vanasti oli 36 arvas perearst, et ma ei tohiks ennast koguaeg kraadida. Aga noh , see selleks.
Pöördepuhktiks sai novembri lõpus soetatud raamat "Aluseline toitumine".
Mäletan nii hästi. Novembri lõpus oli vanatädi sünnipäev. See oli esimene koosviibimine kus olin võimeline peale 5 kuud kestnud jamasid esimest korda uuesti välja väikesele koosviibimisele minema. Enesetunne oli selline,et sain küll suure pingutusega käidud aga tervenemiseni tundus ikka veel väga pikk tee. Liigesed nagisesid ja oid põletikulised, proovisin võimalikult vähe ennast liigutada. Tahtsin nii osa võtta sünnipäevast, sisimas aga ootasin tagasi puhkama minemis.
Järgmisel päeval otsustasin,et hakkan aluselis toitumist proovima. Olin pikalt juba uurinud erinevaid võimalusi ja tahtsin proovida.
Minu üks lemmikumaid hommikusööke on omlett koos toorsalatiga. Esiteks püsib kõht täis kuni lõunani ja ei teki vahepeal isusid midagi näksida. Pildi peal on küll 1/2 omletist, aga tegelikult söön ikka terve omleti korraga ära :)
Omlett:
4 muna
1/2 paprika
peotäis murulauku
oliiviõli
kurkum
meresool
must pipar
Soojenda õli, lisa kurkum ja raputa peale musta pipart, et kurkumi omadused võimenduksid. Kurkum on väga hea põletikuvastase toimega.
Lisa hakitud paprika. Prae umbes 30 sekundit ja siis vala peale soolaga maitsestatud lahtiklopitud munad. Ennem kui muna hakkab hüübima raputa peale peotäis murulauku. Keera korraks omlett teist pidi ja ongi valmis.
Porgandisalat:
1-2 porgandit
Kreeka pähkli õli
Riivi salat ja vala peale kreekapähkli õli. Sega läbi.
